Võru 165-6, Tartu
+372 51 55 009
info@maamasin.ee

Kui loom ründab inimest, on sellel põhjus

Kui loom ründab inimest, on sellel põhjusa) Jooksmine (galopp)/vältimine/liginemine; b) Urineerimine/jooksmine (traav)/võitlemine; c) Jalutamine/roojamine/lehmade indlemine; d) Seismine/valu/haigus/tukkumine; e) Hirm/tagaajamine/kaitsev hirmutamine/allaandmine.
10.09.2018
Autor: Anne Pavlenko
Artikkel ilmus 21.09.2017 Maalehe lisas Maamajandus (Nr 8 (60))

 

Käesolevat artiklit ajendasid kirjutama hiljuti aset leidnud õnnetused inimeste ja veistega. Minu eesmärgiks on loomapidajatele ja ka loomadega mitteseotud inimestele veidi veiste hingeelu avada ning tuletada meelde vanu kulunud tõdesid ohutustehnikast. Loomadega seotud õnnetuste juhtumisel on kaks peamist põhjust - inimesel puuduvad teadmised ja kogemused, kuidas loomadega käituda, või teatakse kõike liigagi hästi ning lülitatakse ennast n-ö autopiloodile ja muututakse hooletuks. Mõlemal juhul on tulemus halb, sest maadlus 10-15 korda suurema veisega ei saa inimesele kuidagi ilma valulike tagajärgedeta lõppeda.

Nagu kõik inimese poolt kodustatud loomad on ka veised karjaloomad ning grupina koos elades tunnevad nad ennast kõige kindlamalt ja turvalisemalt. Looduslikes tingimustes elavad veised pigem 15-20 loomast koosnevates gruppides, harvem ka suuremates karjades. Kasvandustes  varieeruvad lihaveiste karjade suurused mõnest loomast 30-40 loomani, mõnel juhul on karjad isegi suuremad. Paaritusperioodiks (tavaliselt suvel) on karja juures ka pull, kes sellel ajal karjas domineerib. On leitud, et veised suudavad ära tunda/eristada 50-70 looma. Mida väiksemad ja stabiilsemad on grupid, seda püsivamad ja lihtsamad on grupis omavahelised suhted ning seda vähem on ka konflikte.

Karjas elamisel on aga oluline roll loomade ellujäämisel, sest nii on kiskjatel raskem nooremaid ja nõrgemaid loomi märgata ning tabada. Samuti soodustab karjas elamine noorematel loomadel sotsiaalse käitumise ning ellujäämise õppimist.

Agressiivne käitumine, olles  osa sotsiaalsest käitumisest, on üks riskantsemaid, sest sellega võivad kaasneda vigastused ning neist tulenevalt ei pruugi loom olla hiljem suuteline enam endale toitu hankima, edasi liikuma või ennast kaitsma. Vältimaks riske oma elule ja säästmaks ka vastast, antakse oma positsioonist ning meelestatusest teistele loomadele ja ka inimestele märku erinevate käitumuslike märkidega - kõrvade, pea, saba ja keha asend, näo miimika ning häälitsemine. Veiste puhul on näo miimika ja kõrvade asendi roll võrreldes näiteks kasside või hobustega väiksem ning vähem arenenud. Veised kasutavad rohkem oma suuruse demonstreerimiseks vastase poole küljega seismist, erinevaid pea asendeid ja liigutusi (pea raputamine või pea all hoidmine), maa kaapimist. Agressiivsele rünnakule eelnevad hoiatavad märgid ning kui neid ei märgata ja loomal puudub taganemisvõimalus, võib sellele viimase sammuna järgneda rünnak. Rünnaku korral sööstetakse langetatud peaga kiiresti vastase poole ning püütakse vastast peaga lüüa või tõugata. Allaandmise ja vältiva käitumise puhul keeravad veised pea kõrvale või eemalduvad. Oluline on märgata ka veise sabahoiakut - näiteks sabaga vastu külgi löömine võib olla tingitud kärbeste rohkusest, kuid võib viidata ka looma ärritusele. Kõrvaloleval joonisel on välja toodud veise saba asendid erineva liikumise või käitumise korral.

Pikka aega koos olnud karjades esineb agressiivset käitumist harva, sest loomadel on oma positsioon konkreetses karjas teada ning selle tõestuseks pole kulukaid konflikte enam vaja. Korra taastamiseks piisab dominantsema looma pilgust või kehahoiakust. Tülisid võib tekkida, kui loomi viiakse karjast ära või tuuakse uusi juurde ning harjumuspärane olukord muutub. Näiteks lõas peetavatel loomadel tekib kevadel karjamaale minnes alguses palju konflikte, kuna neil pole olnud võimalust karjasisese hierarhia väljaselgitamiseks. Vabapidamisel olevatel loomadel seda probleemi pole.

Agressiivsus ja hierarhia moodustamine on karjaloomade elu lahutamatu osa. Hierarhia kujuneb loomade vanuse, suuruse, sarvede olemasolu, tervisliku seisundi, sigimistsükli faasi ja teiste tegurite põhjal. Agressiivsus ning oma positsiooni eest võitlemine tuleb reeglina teravamalt päevakorrale siis, kui mõnda eluks vajalikku ressurssi napib - toit, vesi, mugav lamamiskoht jne. Ka siis, kui loomad on liiga tihedalt koos ning ei ole võimalik säilitada oma isiklikku ruumi. Lihtsamalt öeldes võiks agressiivsuse tõusu põhjuste osas tõmmata paralleele inimestega - vilets töö, väike palk, kõrged hinnad, halb ilm ja liiklusummikud loovad eelduse tigeda ja närvilise õhkkonna tekkeks.

Hierarhiaga seotud agressiivsuse kõrval esineb sellist käitumist ka hirmu, valu ja stressi olukordades nagu näiteks loomade võõrutamine, transport, meditsiinilised protseduurid jne. Palju sõltub sellest, kas ja kui tihti farmer oma loomadega tegeleb ning kuidas ta neid kohtleb. Harvad kontaktid ja negatiivsed kogemused inimestega loovad kergesti võimaluse hirmu tekkimiseks ja sealt edasi juba põhjuse ründamiseks. Kui loomade juures käia ainult siis, kui neid on vaja näiteks võõrutamiseks eraldada või vaktsineerida, seostubki inimene looma jaoks pigem hirmutava ja halva kiskjana ning loomade käsitlemine on seetõttu raskem ja ohtlikum. Meditsiiniliste protseduuride ja abi korral tuleb arvestada ka sellega, et hädas, vigastatud või valudes loom ei pruugi alati aru saada, et teda püütakse aidata.

Üksikuid loomi eraldatakse sageli ravimiseks või ka näiteks lihatööstusse saatmiseks. Karjast eraldatud loomad võivad end tunda ebakindlalt ning ootamatult käituda. Alati ei pea see olema otsene rünnak inimese suhtes - loom võib üritada eraldusboksist põgeneda ja karjaga liituda selleks kas üle aia hüpates või inimestest üle joostes. Alles hiljuti sattusin ise sellise olukorra tunnistajaks, kus eraldatud mullikas, kellel oli isegi silmside oma karjaga, suutis paanikasse minna ja lisaks läbi vaheaia jooksmisele pikali maha joosta ka inimese, kes vaheaia taga seisis. Õnneks oli sellel inimesel müts peas ja vahekäigus ka pisut põhku ning ta pääses kerge põrutuse ja ehmatusega.

Täiesti ettearvamatu käitumisega on poegivad lehmad ja mullikad. Tavaliselt on pullid agressiivsemad kui lehmad, kuid poegimisel ja väikese vasikaga lehmad võivad rünnaku tugevuselt olla pullidega võrdsed. Ka kõige rahumeelsemad loomad võivad poegimise ajal ootamatult käituda ja ebameeldivalt üllatada ning seetõttu tuleks siis eriti tähelepanelik olla. On täiesti loomulik ja ka vajalik, et poegiv lehm kaitseb oma vasikat, ning ohuallikaks on ka inimene. Vasika kasvades selline kaitsev käitumine lehmal väheneb. Poegivate loomade agressiivsuse peamised põhjused on instinktiivne kaitsev käitumine, mis on seotud hormonaalse tasakaalu muutusega organismis, valu ja hirm.

 

Mida siis ikkagi teha, et ei tekiks olukordi, kus veis inimest ründab?

 

Oluline on tunda oma karja ja teada loomade iseloomuomadusi ning eripära, sest nii nagu inimestel on omad iseärasused, on need ka loomadel. Loomapidajad peaksid oma loomadega usalduslikud suhted looma ja selle saavutamiseks regulaarselt  karja juures käima. Oluline on, et loomad ei seostaks inimest ainult ebameeldivate tegevustega (süstimine, võõrutamine, eraldamine jne), vaid kogeksid ka head (silitamist, sügamist, meelepärast maiustust näiteks leiva, õuna või jõusööda näol). Võõra karja juurde minnes tasuks olla ettevaatlik ja mitte liiga vapper - tuleb jälgida, kuidas loomad võõrasse sissetungijasse suhtuvad.

Tuleb osata märgata looma käitumist ja kehakeelt. Lisaks eelpool mainitud tunnustele viitab ärritusele ja hirmule ka loomade sagedasem roojamine (tingitud adrenaliinitaseme tõusust ohuolukorras  - loom vabastab ennast üleliigsest koormast enne võimalikku põgenemist), edasi-tagasi jooksmine ning hirmunud suured silmad.

Karjast tuleks kindlasti prakeerida väga arglikud ja närvilised loomad isegi siis, kui nende aretusväärtus on hea ja välimik ilus, sest sellised loomad muudavad oma oleku ja käitumisega ka kogu ülejäänud karja käitumise närvilisemaks. Lisaks sellele on selliste loomade käsitlemine ja näiteks poegimisel abistamine keerulisem ning abistajale ohtlikum. Olen aastate jooksul näinud mitmete karjade arengut ja sellesuunaline iseloomu arvestav prakeerimine on andnud häid tulemusi.

Meeles tuleks pidada ka seda, et teie ees toimuv on oluline, kuid samaväärselt või isegi olulisem on see, mis toimub teie selja taga. Nii laudas kui karjamaal tuleks vältida n-ö suluseisu jäämist ja alati peaks teadma, kust saab vajadusel kiiresti põgeneda. Seejuures tuleks kindlasti arvestada pinnase ja ilmastikuga, sest libedusest või pehmusest sõltub põgenemise edukus.

Kui peate üksinda loomade hulka minema, teavitage sellest lähedasi või teisi töötajaid ning võtke kaasa laetud telefon ja vits, mida saate vajadusel enesekaitseks ja põgenemisaja võitmiseks kasutada.

Senised kogemused projekti Baltic Grassland-Beef projektijuhina on andnud võimaluse näha suurt osa Eestis elavatest lihaveisekarjadest ning võin oma kogemustest öelda, et veised on sõbralikud ja toredad. Karja juurde minnes olen mina loomadele võõras ning see muudab neid ettevaatlikumaks ja umbusklikumaks, mistõttu arvestan, et ei maksa võõra karja juures kangelast mängida ning oma elu ja tervist asjatult ohtu seada.

 

 

Anne Pavlenko on Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituudi doktorant, varasemalt töötanud Eesti Maaülikoolis lektorina ning ka Kaubi Farmis loomaarstina. Hetkel töötab Anne Baltic Vianco Trading OÜ-s ostuspetsialistina ning on Baltic Grassland-Beef projekti eestvedaja ja konsultant Eestis.